Kadi

November 16, 2009

The Museum Project, Part 1

Filed under: Life — kadiphd @ 3:08 am

http://virtueality.wordpress.com/category/museum/

Ülemiselt lingilt leiab infot Eesti Rahva Muuseumi poolt algatatud Uute Väliseestlaste projekti kohta, mille tõttu peavad nii käesolev sissekanne kui ka teised 55st Muuseumi märgiga jutukesest selle aasta 31. juuliks valmis kirjutatud olema. Ganbatte!

Elu Eestis, äraminek:

Mevlana Jelaluddin Rumi – ”Armastus on: lennata salajase taeva poole, lasta sadadel kihtidel lõpmatult langeda. Kõigepealt, elust lahti lasta. Lõpuks astuda üksainus samm, jalgade abita.”

Võtta see esimene (ja viimane?) samm võib olla väga raske, jalgade abiga või abita. Kirjutada esimene sissekanne on sama raske, alati jääb puudu sellest esimesest tõukest. Ettevalmistus võib jääda ettevalmistuseks, mõte vaid mõtteks. Kui kui piisavalt soovida ja end tagant lükata, ise julgust juurde mõelda, saab kirjutatud ka esimene sissekanne ja astutud esimene samm. Üle piiri. Jalgade abita.

Nii, jalgade abita ja samm sammult vaid mõttejõu ja südamesoovi tagant lükatuna jõudsin ka mina üle esimese piiri, ning täna, vaadates ajas täpselt kümme aastat tagasi, tunnen, et hilisemad piiriületused on läinud palju kergemalt. Kronoloogiliselt lahkusin 1999. a. augustis Lätti ülikooli, kuid selle esimese üheainsa piiri ületamiseks kulus kõige rohkem aega, energiat ja ettevalmistust. Alates ülikooli ülesotsimisest, keskkooli lõpueksamitest, sisseastumiseksamitest ülikooli, suvevaheajast, kuni sellise väikese asjani nagu enda ja oma asjade üle piiri saamiseni, mis, olgugi ettevalmistustest, kujunes päris keerukaks. Kuid järgides oma unistusi, ei tundu ka väikesed viperused kuigi rasked.

Hilisem kolimine Lätist Leetu, Leedust tagasi Lätti ja siis juba Jaapanisse möödus palju kiiremini, ükski neist ei võtnud otsuse tegemisest uue elu alguseni rohkem kui lühike kuu. Ja ka otsuse ise sündisid valutumalt ja loomulikumalt, nagu olekski lugu nii edasi pidanud minema. Ja tunnen, et lugu on veel kindlasti jätkumas, ning läheb elu lõpuni edasi, ent kahjuks mitte tagasi, Eestisse. Nii et, edasi…

Tähetolm:

Mevlana Jelaluddin Rumi – “Saabume tühjuse keerisest, ümberringi tähtedest tolmupööris.”

Kuna lahkusin Eestist, et minna ülikooli, jäid enamus õpinguid ja töökohti juba piiri taha. Siiski jõudis palju juhtuda ka juba Eestis. Keila Gümnaasiumis põhikooli ja Tallinna Inglise Kolledzhis 12. klassi lõpetanuna mõtlesin algul jätkata õpinguid Tartus politoloogia alal, kuni kuulsin koolist Riias.

Mõttearendus:

Ralph Waldo Emerson – “Elu koosneb sellest, millest iga päev mõtled”.

Täpselt ei tea millal, kuid juba varakult jõudis kohale teadmine, et niipea kui võimalik, lahkun Eestist. See võib olla mu sissesündinud meremehelik (ehk viikingijuurtest päritud) rännukihk, või alateadvuslik protest esimese kümne eluaasta vastu Nõukogude Liidus, kuid siin ma nüüd olen. Alatiseks.

Uks on lai ja lahti:

Mevlana Jelaluddin Rumi – “Koidikutuulel on sulle saladusi edasi anda. Ära jää jälle magama. Pead küsima seda, mida tõesti tahad. Ära jää jälle magama. Inimesed kõnnivad edasi-tagasi üle kaht maailma ühendava lävepaku. Uks on lai ja lahti. Ära jää jälle magama.”

Pakkisin Riiga minnes mitu päeva, ja pärast seda olen aru saanud kui väga mulle meeldib pakkida ja kolida. Meenub ka sündmus, kui päev enne lahkumist tahtsid mu nn. sõbrad, kelle autoga minema pidime, alt ära hüpata, sest neile oli pakutud samaks päevaks purjekaga sõitma minna. Ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma kotid bussiga üle piiri oleks saanud, kui õnneks oli neil piisavalt südametunnistust ikkagi plaan läbi viia.

Pere ja sõbrad:

Emerson – “Sõprus, nagu ka surematu hing, on liiga hea, et olla tõsi.”

Baltikumist lahkudes teadsid mu Jaapani-suunast vaid endised ja uued töökaaslased. Emale helistasin (või kirjutasin, enam ei mäletagi) alles siis, kui olin kohale jõudnud, ja teatasin, et elan ja töötan nüüd Jaapanis. Ei ole kohanud ühtki tarkusetera, mis rohkem tõele vastaks kui see, et mida kaugemal kodust ja lähedastest, seda lähedasemad nad on. Sõbrad on teine asi, isegi kui üks pool püüab kontakti hoida (tavaliselt mina), kaovad nad pärast mõnele kirjale vastamist unustusse.

Plaanidest loobuma ei ole veel mind keegi sundinud, kui ehk kunagi kohtan kedagi, kes nende plaanidega ühineks…

Kust alustada?

Emerson – “Vankri vedajaks võta täht.”

Lätti jõudsin ülikooli kaudu, ning tänu sellele aeti kõik dokumendid korda minu eest, ühe päeva võttis aega, et täita korralikult kõigi saja uue õpilase ankeedid ning need immigratsiooni viia. Ise ei pidanudki selleks midagi tegema, ainuke kokkupuude oli Läti ametnikega algul kooli kohta informatsiooni otsides. 1999. a. alguses ei olnud paljud kuulnudki veel Stockholmi Kõrgemast Majanduskoolist Riias, ja kuigi ma ka ise täpset kooli nimetust ei teadnud, ei osanud Läti saatkond Eestis mu küsimuse peale rahvusvahelise majanduskooli olemasolu Riias kinnitada ning mind vaadati kui poolearulist. Alles järgnevatel aastatel sai ülikool aru oma puudujäägist ning kleepis Baltikumi suuremad linnad oma plakateid täis.

Esimene kokkupõrge Läti ametnkega tekkis aga esimesel päeval Riias, kui politsei meie auto kinni peatas, põhjusel, et esituled ei põlenud. Eestis oli sel ajal teine süsteem, ja teine ka selles mõttes, mille politseinike omavaheline Lätikeelne vestlus paljastas. Mu eestlannast sõbranna, kelle poisssõbrale auto kuulus, ning kelle ema on Lätist pärit, tõlkis meile nende pika arutelu, et kui palju küsida pistist ning et ei ole mõtet ametlikult vormistada. Kui ta siis nende jutu lätikeelse vahelepõikega üllatunult katkestas, saimegi 5 lati maksmise järel tulema.

Lätis esimesel korral rohkem probleeme ei tekkinud kui välja arvata, et oma esimesel ülikoolijärgsel töökohal töötasin pool aastat tööloata. Unileveri ametnikud nimelt arvasid, et kuna mul ülikooli poolt elamisluba veel kehtis siis ei ole mõtet hakata topelt organiseerima, ja mind vormistati ametlikult tööle Eestis. Eesti puhkupäevadega, 100% ajast n.ö. komandeeritud Riiga. Kahjuks ilma komandeeringurahata.

Kõige mõttetum ja närvesöövam ajavenitus Lätis on elukoha registreerimine, milleks tuleb sõita kuskile Riia äärelinna igasuguste dockumentidega muid dokumente täitma. Teist korda Riias elades ma seda ei teinud ja kuna elukoha registreerimata jätmisel rikub inimene seadust, siis rikkusin seadust.

Leedu seadust oli veel kergem rikkuda, sest 2003 sügisel, kui Euroopa Liit oli veel rohkem kui poole aasta kaugusel, sai seal eluloa alles siis, kui esitada töökoha kinnitus, aga tööluba enne eluloa olemasolekut ei saa. Mina hakkasin tööle esimesest päevast ja kui mu maksud siis esimesel kuul Leedu riigile laekusid, avastasid nad, et mul tööluba puudub ja saatsid immigratsiooniametniku kontrollima. Ametnikuks osutus naine, ning sel ajal kui mina kohtumistetoas vaikselt värisesin, kinkisid mu kolleegid talle kotitäie L’Oreali kosmeetikat ning tänutäheks seletas ta ilusti lahti, kuidas siis süsteem peaks toimima. Ei advokaadi ega HR inimese olemasolek ei kergendanud kõigi lubade kordaajamist ei Lätis ega Leedus, ning Euroopa Liidu tulekuga ka mingit suurt muutust märgata ei olnud.

Võitjad:

Rudyard Kipling – “Kui üksinda rändad, oled esimene!”

Lahkusin Eestist Lätti augusti keskel 1999. a. kui algasid ülikooliõpingud Riias. Täpselt üheksa aastat hiljem sündis Jaapanis mu koer Haku (Valge, jp.kl), mõned aastad enne seda oli Eestis pärast pikka elu surnud mu esimene koer Mustu (nimetatud Kalevipoja koera järgi, muidugi, Mustuke). Enne Mustut, paar kuud enne teise klassi astumist, sündis ja suri mu päris esimene koer Jorr (Hamletist, Yorick). Kõiki mu hilisemaid kolimisi arvestades ei ole võimalik olnud koera igale poole kaasa kolida, seetõttu on Haku tegelikult mul kuues koer, ning Eestis ema juures elab Ameerika kokkerspanjel Dilbert (Leedus auto alla jäänud kokkerspanjeli Washingtoni kohapärija). Tundub, et koer on nagu võtmeks, et kuskil pikemalt pidama jääda, Jaapani sain enda uue nn. elukaaslase alles märtsi alguses kui olin kolinud suuremasse korterisse, saanud pikema viisa, ja muidugi võtnud vastu otsuse siia pikalt pikalt pidama jääda. Koer teeb kindlasti ka kodusemaks, ei ole võimalust, et päevade kaupa vaid tööl istuda, ning puhkepäevadki saavad rohkem kodu lähedal veedetud.

Saabumine ja sisseelamine:

Rudyard Kipling – “Kõik, kes meie moodi, on Meie, ja kõik teised on Teised.”

2007. aasta alguses, kui olin Leedust juba mõnda aega tagasi Lätis, käisin oma Leedu ülikoolis kuulamas Dr. Geert Hofstede külalisloengut teemal Managing (with) Cultural Differences. Minu küsimuse peale kultuusishoki kohta vastas ta, et proovida tundma õppida teise maa kultuuri ilma, et kogeks kultuurishokki, on nagu ujuma õppimine ilma veeta. Ning üllatavalt ongi tõsi, et mida sarnasem ja lähedam teine kultuuriruum tundub olevat, seda suuremat shokki võib oodata. Jaapanis möödus see lausa märkamatult, kas siis seetõttu, et tunnen end nagu oleksin koju saabunud, keset shintot, võitluskunste ja üliviisakaid inimesi, samal ajal kui meie naaberrriikides, ning eriti Leedus, niitis paari aasta möödudes saabunud shokk mu jalust. Ning põgenesin tagasi Lätti. Ja siis tsiviliseritud ühiskonda, nii kaugele kui võimalik Leedu katoliiklikest jutlustajates ja õpetlikest tarkadest töökaaslastest. Arvan, et ka nemad on õnnelikud, et minusugusest paganast lõpuks lahti said. Win-win situation if there ever was any!

Maamõõt:

Kipling – “Ja esimene pilt, mis maailmast sündis, tal südame tuksuma pani, kuni Kurat kusagil sosistas, “Jah, on küll ilus, kuid tõest vaid vari””

Leetu öösel bussiga sõites võttis mind vastu suur täiskuu. Kolm aastat hiljem autos tagasi Lätti suundudes oli natuke kurvem. Jaapanis tundsine end lõpuks vabana ja olin õnnelik, et ette kujutatud pilt saastatud suurlinnast tegelikult väga tõele ei vastanudki. Kujutage ette pilvelõhkujate kõrval asuvaid väikseid puumajakesi, mille ees pottides terved iluaiad kasvama pandud. Ja viisakamaid ja meeldivamaid naabreid ei ole kohanud kuskil maailmas.

Leave a Comment »

No comments yet.

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: