Kadi

November 16, 2009

The Museum Project, Part 2

Filed under: Life — kadiphd @ 3:17 am

Part 1: http://bit.ly/2RNbsC

Part 2:

Start:

Emerson – “Päev, mil kohtasime kedagi, kes meid üllatades mõtlema pani, võib saada elu pöördepunktiks.”

Ettekujutus Tokiost oli kui mustast ja saastatud suurlinnast, kus loodust eriti ei kohta. Loodusesõbrana kartsingi seda kõige rohkem, kuid juba esimesed puud ja mäed, mida lennujaamast Tokio suunas rongiaknast nägin, rahustasid mind. Ka linn ise on puhas ja ilus, täis väikseid majakesi, mis tunduvad nii loomulikud pilvelõhkujate kõrval. Ning kui vaid natukene Tokiost välja minna, oled keset sellist loodust, et rohkem lihtsalt ei olegi elus midagi oodata. Suvel rongiga randa sõites olin samuti imestunud, kui rannariba ja meri nägi täpselt Eesti ranna moodi välja. Palju soojema vee ja natuke suuremate lainetega, siiski. Armastan Jaapanit kogu ta ilus.

Julgus:

Emerson: “Julgus koosneb enamuses teadmisest, et oled midagi sellist ka enne teinud.”

Töö- ja elukoha leidmine võib ka Eestis raske olla, mõnikord raskemgi kui mujal, kus su eest kõik ära korraldatakse. Nii oli Lätis ülikooli ühiselamus kohe koht olemas, Leedus algul poiss-sõbra juures, siis oma korteris. Töökoht oli nii Leetu kui Jaapanisse tulles juba olemas, ja Jaapaniski elukohaga probleemi suurt ei tekkinud, töötan ju ikkagi kinnisvarafirmas hetkel.

Suurim raskus algul kohanemisel on keeleprobleem. Lätis saab ka vene keelega hakkama, Leedus aga pidin juba esimesel kuul pooletunnise presentatsiooni tegema. Kolmekümnele inimesele. Leedu keeles. Jaapanis selline surve kahjuks hetkel puudub veel.

Sellised probleemid tunduvad lahenevat iseenesest, tuleb vaid rahulikult lasta ajal voolata.

Hull?

Albert Einstein – “Üht küsimust ma vahel kurvalt adunud: kas on minu, või on teiste mõistus kadunud?”

Tuttavaid ei olnud ees ootamas kuskil, kuid kuna eestlasi on niivõrd vähe, siis kõikjal, kus olen elanud, on eestlaste kogukond aktiivne ja kokku hoidev. Isegi Leedu ja Läti ei ole suutnud kohalikke sedavõrd kokku tuua kui eestlased. Tavaliselt on tegevuse keskmeks kas saatkond või kohalik n.n. Eesti klubi, ja mavahel ikka üksteist aidatakse.

Üks ühele:

Emerson – ” Sõpra võib pidada looduse imeks.”

Kui ise sõber olla, leidub sõpru igal pool, kuid need, kes maha jäävad, vajuvad tavaliselt unustusse…

Tee südameni

“Räägi ta keeles, mõtle ta kultuuris, jõua ta südameni”

Kindlasti peaks kuskil elades ka selle maa keelt oskama, ning kõige kiiremini õpib keele olles juba vastavas kultuuriruumis sees. Kui Lätti kolides ei teinud ma veel läti ja leedu keelel suurt vahet, siis tasapisi tuli ka mõlemast keelest arusaamine. Leedus töötades pandi mind juba paari nädala pärast tegema leedukeelset esitlust kolmekümnele inimesele. Pool tundi tundmatus keeles vusserdada on ikka päris raske, aga jäin ellu. Jaapanisse jõudes ei saanud samuti keset kanji-sümboleid algul millestki aru, kuid pärast pooltteist aastat elamist ja poolt aastat keeleõpet hakkab tasapisi ka ümbruskond arusaadavamaks saama. Muidugi läheb veel aastaid, et jõuda viisakale suhtlustasemele, kuid loodan, et peagi saab tasapisi seda keelt ka igapäevaelus kasutama hakata.

Viimasel ajal on ka eesti keel taas mugavamaks muutunud, kõige suurem ehmatus ja maa peale tagasitulek toimus pärast esimest paari aastat Riias, kui kooli lõppedes Eesti tööintervjuudel käisin. Ikka pikalt pidi mõtlema, et õigeid sõnu õiges vormis õigesse järjekorda panna. Kui ei oleks taga Inglise Kolledzhi karmi eesti keele tausta, oleks võinud palju hullemini minna. Hetkel õnnestub eesti keelt kasutada kolleegiga omavahelises suhtlemises, tulevikus aga saavad selles keeles rääkima mu (tulevased) lapsed. Ka muudes keeltes. Aktsent aktsendiks…

Töö:

Confucius – “Kui naudid seda, mida teed, ei tööta sa enam päevagi oma elust.”

Lause, mida on raske esmapilgul uskuda, on uskumist väärt. Kui olen leidnud end pikemat aega tegemas midagi, mis mulle ei istu, milleks ma pean end pikalt sundima ja mis ei valmista rõõmu, on viimane aeg otsida selle asemele midagi muud. Otsin ka hetkel, homme (17. aprill 2009) on uues kohas töövestluse teine voor. Gambatte!

Elukutse:

Emerson – “Inimene on rahul ja õnnelik kui on saanud täie südamega oma tööle pühenduda, muul viisil töötamine ei anna vajalikku rahu.”

Erinevalt Leedust ja Lätist, kus enamus eestlasi olid vastavalt kas ärimehed (ja -naised) või üliõpilased, on Jaapanis eestlasi pea kõigist valdkondadest, õpilastest, sportlastest ja abieluinimestest kuni hostessideni. Õigeid Eesti ärimehi leidub päris vähe, rohkem on kas jaapanlastega abiellunuid või isegi näiteks turiste, ja ei usu, et see ka väga muutuks.

Uus:

Einstein – “Kes ei ole kunagi vigu teinud, ei ole eal midagi uut proovinud.”

Praeguseks olen koos suvevaheajatööde ja kooli ajal tehtud praktikatega kokku töötanud umbes kahekümnes erinevas kohas, nii et seda kõige esimest õieti ei mäletagi, ka mitte Eestist väljas olles. Ehk siis tasuks arvestada ülikooli lõpus alustatud esimese pikema tööandja, Unileveriga, kus olin rahvusvahelises Riia kontoris teine eestlane. Olles palju noorem kui töökaaslased, ning üks vähestest välismaalastest, olin kahtlemata pesamuna ja mu eest ka hoolitseti kõige rohkem. Kuid pärast pooltteist aastat tööd olin ennast järelikult mingil määral juba tõestanud, kuna kolleegi kolmelt maalt soovisid just mind nende uut projekti juhtuima, kuna kas siis rahvusliku tõsise suhtumise tagajärjena või mõnel muul põhjusel olin mina nende sõnul ainus, kes lubatu ka täide viib ja selle päris raske projekti ka ära korraldada suudab. Aitäh. Kahjuks lahkusin kuu aja pärast konkurendi juurde…

Kohustus:

Einstein – “Armastus on parem õpetaja kui kohustus.”

L’Oreal oli ja on ettevõte, mida armastan kogu südamest, vaatamata kõigile tekkinud raskustele ja ületatud erinevustele. Töötasin seal üle nelja aasta, mis on kaks korda niipalju, kui enamus inimesi selles hullus firmas vastu peab. Pranstusmaal on linnalegendiks, et kui kahe aasta jooksul ise kiiresti sellest firmast ei lahku, või mis tõenäolisem, selle kahe aasta jooksul sind ära ei saadeta, siis oled õige (s.o. hull) L’Oreali inimene. Või midagi sinnakanti.

Nüüd, pärast pooltteist aastat uues firmas, olen aru saanud, et tasub tõesti vaid teha seda, mis sulle meeldib, ning proovin lähitulevikus ka uue sammu astuda.

Kodu ja pere / Home and family:

Einstein: “Laud, tool, puuviljavaagen ja viiul, mida veel inimene õnneks vajab?”

Ma tean, mida mina õnneks vajan, ning olen tänu sellele õnnelik. Umbes aasta tagasi sain aru, et kui mul on võimalik elu lõpuni tegeleda korra päevas aikidoga, olen õnnelik. Elu lõpuni. Ning võn millal iganes surra. Õnnelikult. Arvan, et Einstein võrdleks seda sümboolselt viiuliga.

Kodu on mul mõne minuti kaugusel aikido dojost, ja pereliikmes hetkel vaid shiba kutsikas Haku, kuid muust puudust ei tunne. Kui midagi muutuks ja pere suureneks, ei oleks selle vastu ka midagi. Samuti olen kindel, et mõne aasta pärast (või ehk kolmekümnendate eluaastate keskpaiku) ka lapsendan. See ei välista aga ka midagi muud, elu on näidanud, et oskab ilusti üllatada.

Leave a Comment »

No comments yet.

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: