Kadi

January 3, 2010

It’s beautiful, but I’m glad I’m not there:

Filed under: Life — kadiphd @ 10:24 pm

Life in Japan vol2

Filed under: Life — kadiphd @ 5:44 am



MMX

Filed under: Life,Love,Shinto — kadiphd @ 4:15 am

December 31, 2009

We did it!

Filed under: Life — kadiphd @ 4:19 am

From Economist.com:

AT A time when the world is short of causes for celebration, here is a candidate: within the next few months women will cross the 50% threshold and become the majority of the American workforce. Women already make up the majority of university graduates in the OECD countries and the majority of professional workers in several rich countries, including the United States. Women run many of the world’s great companies, from PepsiCo in America to Areva in France.

Women’s economic empowerment is arguably the biggest social change of our times. Just a generation ago, women were largely confined to repetitive, menial jobs. They were routinely subjected to casual sexism and were expected to abandon their careers when they married and had children. Today they are running some of the organisations that once treated them as second-class citizens. Millions of women have been given more control over their own lives. And millions of brains have been put to more productive use. Societies that try to resist this trend—most notably the Arab countries, but also Japan and some southern European countries—will pay a heavy price in the form of wasted talent and frustrated citizens.

This revolution has been achieved with only a modicum of friction. Men have, by and large, welcomed women’s invasion of the workplace. Yet even the most positive changes can be incomplete or unsatisfactory. This particular advance comes with two stings. The first is that women are still under-represented at the top of companies. Only 2% of the bosses of America’s largest companies and 5% of their peers in Britain are women. They are also paid significantly less than men on average. The second is that juggling work and child-rearing is difficult. Middle-class couples routinely complain that they have too little time for their children. But the biggest losers are poor children—particularly in places like America and Britain that have combined high levels of female participation in the labour force with a reluctance to spend public money on child care.

Dealing with the juggle

These two problems are closely related. Many women feel they have to choose between their children and their careers. Women who prosper in high-pressure companies during their 20s drop out in dramatic numbers in their 30s and then find it almost impossible to regain their earlier momentum. Less-skilled women are trapped in poorly paid jobs with hand-to-mouth child-care arrangements. Motherhood, not sexism, is the issue: in America, childless women earn almost as much as men, but mothers earn significantly less. And those mothers’ relative poverty also disadvantages their children.

Demand for female brains is helping to alleviate some of these problems. Even if some of the new theories about warm-hearted women making inherently superior workers are bunk, several trends favour the more educated sex, including the “war for talent” and the growing flexibility of the workplace. Law firms, consultancies and banks are rethinking their “up or out” promotion systems because they are losing so many able women. More than 90% of companies in Germany and Sweden allow flexible working. And new technology is making it easier to redesign work in all sorts of family-friendly ways.

Women have certainly performed better over the past decade than men. In the European Union women have filled 6m of the 8m new jobs created since 2000. In America three out of four people thrown out of work since the “mancession” began have been male. And the shift towards women is likely to continue: by 2011 there will be 2.6m more female than male university students in America.

The light hand of the state

All this argues, mostly, for letting the market do the work. That has not stopped calls for hefty state intervention of the Scandinavian sort. Norway has used threats of quotas to dramatic effect. Some 40% of the legislators there are women. All the Scandinavian countries provide plenty of state-financed nurseries. They have the highest levels of female employment in the world and far fewer of the social problems that plague Britain and America. Surely, comes the argument, there is a way to speed up the revolution—and improve the tough lives of many working women and their children?

If that means massive intervention, in the shape of affirmative-action programmes and across-the-board benefits for parents of all sorts, the answer is no. To begin with, promoting people on the basis of their sex is illiberal and unfair, and stigmatises its beneficiaries. And there are practical problems. Lengthy periods of paid maternity leave can put firms off hiring women, which helps explain why most Swedish women work in the public sector and Sweden has a lower proportion of women in management than America does.

But there are plenty of cheaper, subtler ways in which governments can make life easier for women. Welfare states were designed when most women stayed at home. They need to change the way they operate. German schools, for instance, close at midday. American schools shut down for two months in the summer. These things can be changed without huge cost. Some popular American charter schools now offer longer school days and shorter summer holidays. And, without going to Scandinavian lengths, America could invest more in its children: it spends a lower share of its GDP on public child-care than almost any other rich country, and is the only rich country that refuses to provide mothers with paid maternity leave. Barack Obama needs to measure up to his campaign rhetoric about “real family values”.

Still, these nagging problems should not overshadow the dramatic progress that women have made in recent decades. During the second world war, when America’s menfolk were off at the front, the government had to summon up the image of Rosie the Riveter, with her flexed muscle and “We Can Do It” slogan, to encourage women into the workforce. Today women are marching into the workplace in ever larger numbers and taking a sledgehammer to the remaining glass ceilings.

Some more:

Filed under: Life — kadiphd @ 3:53 am

Advice for 2010:

Filed under: Life — kadiphd @ 3:50 am

1. You cannot legislate the poor into prosperity by legislating the wealthy out of prosperity. 

2. What one person receives without working for, another person must work for without receiving. 

3. The government cannot give to anybody anything that the government does not first take from somebody else. 

4. When half of the people get the idea that they do not have to work because the other half is going to take care of them, and when the other half gets the idea that it does no good to work because somebody else is going to get what they work for, that my dear friend, is the beginning of the end of any nation.. 

5. You cannot multiply wealth by dividing it. 

Happy New Year!

Filed under: Life — kadiphd @ 3:36 am

December 24, 2009

The real origin of Christmas:

Filed under: Life,Shinto — kadiphd @ 5:30 pm

Praegu mõistetakse jõulude all esimesi kiriku-aasta suurpühi Kristuse sünnitähisena. Juba sõna jõulud manab esile ilma pikema seletuseta teatava pidulikkuse tunde, vastavalt igaühe arusaamisele, mälestustele ning traditsioonidele. Enamikus arvatakse, et jõule pühitsetakse vaid Kristuse sünnist peale. Tegelikult jõulude iga ulatub tagasi kaugesse minevikku, kuid igal juhul on jõulude pühitsemine seoses usulise kultusega. Juba siis, kui inimsoo areng jõudis niikaugele, et ta oli suuteline jälgima aastaaegade vahetust, hakkas ta pühaks pidama talvist pööripäeva. Päike hakkas siitpeale võidutsema pimeduse üle ja algas looduses tärkamise ja kasvu periood. See oli elu ülalpidamiseks vajaline, seda pöördepunkti tuli paratamatult pidutsemiste ja ohvrite toomisega tähistada. Sel põhjusel pühitsesid kõik rahvad talvist pööripäeva. Need pühad olid sajandite vältel rahva hingeellu sööbinud ja neid tuli ka usuvahetusel alal hoida. Roomlasil kandsid talvise pööripäeva pühad nimetust DIES NATALIS (SOLIS)=võitmatu (päikese) sünnipäev.

Jõulupühade (25. detsembri) eelkäijaks on Mithra (Indra Mitra, greeka Mithras) kultus. Mithra oli aarialaste jumalus, mis oli ka vedalaste juures suures lugupidamises. Täies ulatuses pääsis Mithra kultus maksvusele Pärsias ja pärslaste kaudu levis ta kogu Ees-Aasias ning esimesel sajandil enne Kristust ka õhtumaal, Rooma riigi aladel, ja isegi üle selle, nii Saksamaal kui ka Skandinaavias. Tänaseni leitakse siin ja seal Saksamaal Mithra kultuse pühadusi ja reliikviaid. Mithra kultusest on ka ristiusk paljusid kombeid ja tõekspidamisi üle võtnud, nagu ristimise ja püha õhtusöömaaja sakramendid ja pühapäeva kui päi-kesepäeva pühitsemise. Aaria keeltes kannab pühapäev praegugi päikesepäeva nime. Ka jõulu esimese püha — 25. detsembri — pühitsemine on sealt pärit, sest 25. detsembrit pühitsesid mithralased Mithra ehk päikese sünni tähisena.

Ristiusu algpäevil .oli Mithra kultus ristiusule kardetav võistleja. Mitmed Rooma keisrid olid mithra-usulised. Eriti II ja III sajandil jõudis Mithra kultus Rooma riigis haripunktile. Selle eriti suur toetaja oli keiser Traianus. Võib olla, et Mithra usundi tegemine riigi usuks oli ka kasuks kristlasile, riigivõim ise eelistas uut usku vana Rooma usundile, kõigutades rahva usku vanadesse jumalatesse. Ristiusus on kaudseidki Mithra mõjutusi, kas või vaimulike riiete nimedena. Nii kannab katoliku piiskopi kübar mitra nimetust. See nimetus pole küll usulistel motiividel edasi kandunud, vaid võimu ja sära sümbolina.
Greeka valitsejad kandsid mithra-nimelist peavõru kui võimu ja sära sümbolit. Hiljem kandus see nimi kaitseriietuse osadele. Ka naiste riiete esemeist kandsid mõned mitra nimetust. Esimesil kristlikel kogudusil polnud kindlaid palvetamise aegu ega pühi. Kristlike koguduste liikmed võisid sooritada oma usulisi talitusi peamiselt tööit vabal ajal, tavaliselt ikkagi riiklikel pühil. Kõige sagedasem sellane päev oli päikesepäev — pühapäev — ja palvuste pidamine päikesepäeval muutis selle päeva ka kristlikele kogudustele pühapäevaks, olles seega esimeseks pühaks kristlasile. Koguduste kasvamise ja levikuga tekkis vajadus ka teiste kristlike suurpühade järele, kuna teised kultused neid omasid ja nende pühade traditsioon oli aastasadade ja -tuhandete vältel tugevalt juurdunud inimsoos. Sellest vajadusest aetuna tuli ka kristlikel kogudustel leida põhjusi oma suurpühadele. Selleks andis suure õpetaja — Kristuse — elu küllaldasel määral eeldusi. Nii tekkisid ka Kristuse sünni või jõulupühad. Millal neid pühi esmakordselt pühitseti, pole täpselt teada. Esimene kirjalik tõendis pärineb Aleksandria Clemensi kirjutusest (Titus Flavius Clemens Alexand-rinus suri umbes 215. a.). Sel ajal pühitseti Kristuse sünnipüha Epi/faania päeval, 6. jaanuaril, missugune päev ja nimetus on egiptuse päritolu (Epiphanas — ilmutus, nähtumine, ilmumine). Esmakordselt pühitseti Kristuse sünnipäeva 25. detsembril 354. aastal Roomas. Seega kohandati Kristuse sünnipäev Mithra sünnipühaga. Samuti pole teada, kas sündis see poliitilisil kaalutlusil, võistluses Mithra kultusega või mõnel muul põhjusel. Loomulikult peaks järeldama, et esimene tähtpäev, 6. jaanuar, peaks olema tõelisem. Roomast levis see uus tähtpäev ida kogudustele, kodunes peagi Palestiinas ja Egiptuses ja V sajandi keskpaiku tõrjus seal lõplikult välja esimese tähtpäeva. 6. sajandist peäle jäi 25. detsember kõikjal Kristuse sünnipäevana ja pühana maksma, välja arvatud armeenia kristlikud kogudused, kus tänaseni pühitsetakse Kristuse sünnipüha 6. jaanuaril.
On isegi võib-olla ülearune juure lisada, et nende kahe tähtpäeva pooldajate vahel oli selle küsimuse puhul ägedaid seletusi ja arusaamatusi.

Meie Kristuse sünnipühade levinuim nimetus jõulud on germaani päritoluga ja pealegi veel nende muinasusundist. Nii kandsid skandinaavlasii talvise pööripäeva pühad nimetust jõi (hjul) — s. t. ketas, anglosaksidel jälle geõl=rõõm, nali. Nende germaa-nide pühade mõiste on lähedane Mithra mõistele.
Skandinaavlaste julpüha kestis 12 kuni 20 päeva suurte pidustustega ja ohverdamistega. Need pidustused pidid kas hävitama surnud esivanemate hingesid, kes siis kõikjal liikusid, ja samuti taotlesid tulevase põllu- ja karjasaagi õnnestumist. Sama ajaga ühtusid ka skandinaavlaste rahu ja sigivuse jumaluse Freyr’i austamise pühad, mis kõik olid seoses päikese kulminatsiooniga ja päevade pikenemisega. Ohvrite toomine, ka inimohvrid polnud skandinaavlasii sealjuures haruldased, oli esikohal. Samuti toodi põllu-saadusi, peamiselt õlgi, elamuisse, ja õlgede toomise komme pole veel senini Rootsis kadunud. Sama komme oli ja on Eestis maksev tänaseni. Talvise pööripäeva — jõulude — pühitsemine sündis igal rahval vastavalt ta kombeile.

Vanad roomlased ehtisid oma uusaastapööri-päeva pidustuste puhul avalikke piduplatse ja elamuid roheliste, võimalikult õitsvate, puuokste või vanikutega, milleks peamiselt olid loorberi- või õli-puu omad. Germaanlasil olid selleks aga igihaljad kuuseoksad. Kristliku kiriku võimu laienemisega kõrvaldusid muinasaegsed pidustused ja lõbustused, peamiselt ülikate ja aadlike juures, sest lihtrahvas elasid need väiksemal mõõdul ja teisendatud mõistel edasi. Traditsioon on aga visa. Seda pole võimalik täiesti kõrvale heita, teda tuleb vaid uuendada. Tekkisid nn. jõulumängud. Kuidas need arenesid, pole vahest võimalik täpselt ära määrata, võib aga arvata, et esialgselt need olid suulised. Arvatavasti on jõulumän-gude häll Prantsusmaal, sest siit on varajasest keskajast pärit esimene kirjalik jõulumängu tekst. Peagi levis ta siit Saksamaale ja mujale. Need olid ladinakeelsed dramaatilised näidendid sisuga Kristuse sünnist, Petlema laste mõrvast, karjaseist, prohvetite ennustusist jne. Sellaste jõulumängude kestus oli pikk, kuid oma ladina keele tõttu need olid vaid vähestele täieliselt arusaadavad. Üldiselt olid need oma efektsuse tõttu siiski ka laiematele hulkadele vaatamisväärsed, mis mitmekesistasid kiriklikku üksluisust.
Praegune obligatoorne jõulukuusk aga ei või uhkustada kuigi suure eaga. See tekkis esmakordselt alles 17. sajandil Saksamaal ja seda tuleb lugeda muinasaegsete kuuseokste ja -vanikute järglaseks. Kulus terve sajand, kuni kuusele lisandused küünlad. Alles 19. sajandist peale levis jõulukuuse ja -küünalde kultus kõikidesse maadesse. Küünalde kultus meenutab tahtmatult päikese kultust (küünal päikese kultusena). Kindlasti ei mõelnud jõuluküünla leiutaja päikese austamise kultusele. Võeti vaid kirikuküünlaist eeskuju. Kindlasti hoovab küünaldega jõulukuusest müstilist rahu, pühadust ja suursugusust.

Praeguste jõuludega on lahutamatu ka jõuluvana, kes on küll väikestele lastele tähtis, kuna vanemad inimesed on loobunud otseselt jõuluvanast, kuid mitte sellest traditsioonist, sest kinkide jagamine ja saamine on jõuluvana teisend. Ka see komme pole eesti päritoluga ega ole üldiselt kuigi vana. Seegi pärineb Saksamaalt ja 17. sajandist. Siin kandis ta nimetust Knecht Ruprecht. Ta eelkäijaks loeti püha Nikolaost ja Kneoht Ruprecht oli eelmise töö jätkaja — jõulude kuulutaja ja lastele maiustuste jagaja.
Meie jõulumees omas ka eelkäijaid, keda nimetati jõulukarüks, jõulusokkuks, jõuluhaneks jne. Tavaliselt oli sellane jõulusokk moonutatud kas pahupidi kasukaga või mõne muu riidega, kuid meie jõulusokk ei jaganud ande, vaid kogus neid ise, ja peamiseks kogumise objektiks olid pähklid. Nüüd on kogumine kõikjal asendatud jagamisega. Kõik kombed ja kultused on kohanenud ajaga ja maailmavaadetega, vaid üks neist on püsinud muutmatult, see on rikkalik söögilaud… 

December 22, 2009

¡¡¡Happy Equinox…

Filed under: Aikido,Iaido,Life,Love,Private,Public,Shinto — kadiphd @ 10:40 pm

December 19, 2009

Tervitused asteekide kuningriigist…

Filed under: Life — kadiphd @ 6:17 pm

Next Page »

Blog at WordPress.com.